Eneserefleksioonid
Frida
Liitusin projektiga, sest jätkusuutlikkus on minu jaoks oluline teema. Esimesel kohtumisel jaotati meid gruppidesse ja valisin teemaks jätkusuutlik meene, sest pole varem kunagi tootearendusega kokku puutunud. Soovisin väljakutset, mis oleks väljaspool minu tavapärast mugavustsooni. Soovisin ka kogemust uues valdkonnas. Suurimaks väljakutseks minu jaoks oli idee tasandilt teostuseni jõudmine. Me küll ei teinud projekti käigus valmis toodet, aga lõime väga selged visuaalid. Projektis osalemise käigus oli huvitavaks märkamiseks see, et alati ei olegi vaja väga konkreetset rollijaotust - meie puhul jaotusid ülesanded kuidagi loomulikul viisil ja grupp toimis.
Projektis osalemine andis ka teadmise ja kogemuse, et väärtusliku meene/kingituse loomine ei ole nii lihtne - meil kõigil on ilmselt kodus mõni termos, riidest kott või logoga tass, mida me iial ei kasuta. Minu ja kogu grupi sooviks oli teha midagi, mis tulevikus võimaliku meenena/kingina leiaks päriselt kasutust, mitte ei jääks sahtlinurka seisma. Andragoogi vaatenurgast sain kinnitust sellele, et täiskasvanud õppija vajab aeg-ajalt suunamist ja tuge, samuti teadmist, miks me midagi teeme. Samuti võtsin projektis osalemisest kaasa huvi grupidünaamika kohta, see on teema, millesse tahan kindlasti tulevikus veidi rohkem süüvida.
Ulla
Liitusin projektiga tundes isikliku soovi panustada Räägu õppehoone jätkusuutliku säilimisse. Ja kui esimesel kohtumisel selgus, et üks grupp saab ülesandeks TLÜ jätkusuutliku meene loomise, siis olin tänulik, et sain just selle grupiga liituda. Projekti käigus sain juurde palju teoreetilisi ja praktilisi teadmisi just jätkusuutliku toote ja pakendamise kohta. Samuti oli meil väga tore protsess sobiliku toodete leidmisel. Nägin kui loovad on erinevate valdkondade tudengid ja kui hea on koostööd teha, kui grupis on julged, avatud ja vastutustundlikud inimesed. Projekti käigus sain ülesande suhelda taimetee tootjaga, mis ei olnud minu igapäevane tegevus. Küsimusi ja arutamist oli päris ohtrasti, kuid lõpuks sain sealt selle teadmise, mis meie projekti edasi aitas. Olen siiralt tänulik, et sain meenete grupi inimestega Elu projektis osaleda. Ja julgen öelda, et meie projekti tulemus on minu meelest väga hea! Aitäh võimaluse eest!
Mihkel
Liitusin projektiga, sest varasemalt olin ma Räägu õppehoonest ainult pilte näinud ja kaasõpilastelt jutte kuulnud, soovisin anda oma panuse Räägu õppehoone jätkusuutlikumaks muutmisel. Jätkusuutliku meene väljamõtlemine tundus huvitav eesmärk meie grupile. Keskkonnakorralduse eriala õppides on mul üldine arusaam jätkusuutlikkusest ja selle vajadusest, aga lisaks sellele sain osa võtta tegevustest millega varasemalt ma pole kokku puutunud. Oma grupi tööga olen ma väga rahul ja arvan, et me oleme lõpptulemusega hästi hakkama saanud. Algselt oli meil veidike raskusi saada rühmatöö vedama, aga kohe kui esimesed ideed meile tulid saime lumepalli veerema. ELU projekt on peamiselt arendanud minu rühmatöö ja eneseväljendus oskusi.
Ragnar
Kehakultuuri õpilasena oli alguses üsna hirmus liituda antud projektiga, sest tekkis palju küsimusi, kuidas saaks kehakultuuri alal õppiv tudeng pakkuda projektis abi, mis vajab turundus teadmisi ja toodete arendamise kogemust. Kuigi nende valdkondade ümber jäin nõrgaks sain panustada oma valdkonnast koostöö kogemuse, mis on saadud erinevate õpetajate, treenerite, laste, sportlastega töötamisel, suhtlusoskused, mis võiks olla ühe treeneri ja õpetaja kõige tugevam relv ning vajadusel müümine ja koostöö saavutamine, sest õpetajate ja treeneritena peame meie kehakultuuri tudengid “müüma” oma teadmisi ja tervislikku eluviisi nendele, kellel peaks seda vaja minema. Kuigi atmosfäär on võõras ning alatihti tekkis tunne, et kas ma ikka panustan piisavalt või olen ma oma grupile kasulik, sain vähemalt ise palju kogemust ja teadmisi teemadel, millega pole isiklikult kunagi kokku puutunud. Tuleviku mõistes kui selline olukord peaks tekkima, on mul kindlasti mingi alus selle suhtes olemas. Vaatamata kõigele on siiski tänapäeval aktuaalne ja moes olla ökonoomne ja jätkusuutlik, et kasvõi pisikeste sammudega teha meie maailm paremaks, turvalisemaks ja jätkusuutlikumaks. Koostöö sujus meil grupina suurepäraselt, vaatamata takistustele ja aukudele oleme jäänud püsti ning edasi uhanud. Selle grupiga isegi kui ei ole kogemust valdkonnas, mille probleeme peame lahendama, suudame ikkagi töö ära teha. Antud projekti liikmetega soovitan kindlasti kõikidel tulevikus kokku puutudes koostööd teha.
Katrin
Räägu maja õhkkond on mind alati võlunud soojusega ning samas tekitanud sisemise konflikti maja külm välimus. Kui leidsin ELU projektide seast teema valdkonna Räägu maja jätkusuutlikkus, olin õnnelik, et midagi selle maja jaoks ära teha. Kujutasin vaimusilmas ette majasiseste infoviitade uuendamist, võibolla isegi värvimist ja kindlasti ka võibolla nn äriplaani koostamist kohviku taastamiseks. Suur oli aga minu üllatus, kui kohe projekti alguses teatati, et Räägu ei jää rahapuudusel LTI majaks. Välja pakutud asendatud teemadega ei osanud ma ennast koheselt seostada. Meenete grupiga sai eelkõige ühinetud selle pärast, et tulemuseks on konkreetne toode, mis aitab turundada nii kõrgkooli kui ka teha lihtsalt head meelt andjale ja saajale. Antud projektiga liitumine oli minu jaoks mugavustsoonis püsimine. Meenete valdkond oli tuttav varasematest aegadest, samuti pakenditööstus ja võimalused. Ärevust tekitas sõna jätkusuutlikkus, mis on varasemalt minu jaoks olnud pigem sõnakõlks, kui reaalne mõttekoht.
Mulle meeldis grupidünaamika - oli initsiaatoreid ja oli inimesi, kes vajasid oma tegevustes suunamist. Mina ise kaasa arvatud. Pigem suunamist selles osas, et milline on siis minu vastutusvaldkond täpsemalt. Erineva elurütmiga inimesed tihti võtsid endale sobival ajal oma võimetele vastavad ülesanded. Ma tervele grupile vist ei öelnudki, et mul on töökogemus reklaamiagentuuri tootmisjuhina üle 10a. Huvitav oli jälgida, kuhu laev triivib ning küsida suunavaid küsimusi. Samas võis minu tegevus olla ka grupiliikmetele häiriv, kui suvalisel hetkel “sõitsin sisse” mingi küsimuse või mõttega Facebook´i vestlusaknas.
Kogu protsess tervikuna oli hariv, arendav ja loov.
Elisabeth
Projekt oli minu jaoks kui külma vette hüppamine. Alguses võttis korraks hinge kinni, kuid aja möödudes muutus hüpe üsnagi värskendavaks supluseks. Mul ei ole varasemalt tekkinud võimalusi tegeleda turunduse ega ka toodete kujundamisega. Mis mind aga selle projekti juures eriti paelus, oli võtmesõna jätkusuutlikkus. Meenete väljamõtlemine iseenesest ei tundu väga keeruline, aga kui seda kõike peab tegema läbimõeldult ning iga samm peab olema võimalikult keskkonnasõbralik, siis on kogu protsess paras pähkel.
Tänu grupivaimule ning juhendajate tagasisidele saime projektiga kenasti hakkama. Olen uhke meie meenete üle, mis väljendavad meie kõigi armastust looduse vastu. Andragoogika tudengina soovin ka mainida, et grupitöö võõrastega on huvitav ja mõnikord ka väljakutseid pakkuv. Põnev on jälgida grupidünaamikat ja rollide jaotust ning sealjuures rühmaliikmete omavahelist suhtlust. Õnneks meie grupis intriigid puudusid ning koostöö sujus hästi, kuid siiski sain oma andragoogi teatmikku päris mitu uut head nippi grupitöödes osalemiseks.